Kutsutud Jeruusalemma

Mis sunnib ühte noort jõukat naist, kellel on rahuldustpakkuv karjäär, armastav peigmees, kopsakas pangaarve ja isiklik teenijanna – ehk kõik, mis muretuks eluks vaja –, jätma kõike seda maha ning suunduma kuhugi kaugele maale otsima „midagi”, mida ta isegi ei tea, mis see on?
Lydia Christensen Prince lahkus oma puhtalt ja seaduskuulekalt kodumaalt Taanist, ning nagu Aabraham, suundus temagi maale, millest ta midagi ei teadnud. See maa oli Iisrael. Ta saabus sinna ajal, mil juutide ja araablaste vahel puhkesid esimesed relvastatud kokkupõrked, mis kestavad siiani. Seal, Jeruusalemma tolmustel tänavatel, keset püssipauke ja barrikaade, vaenu, nälga ja kannatusi avastas ta selle, mida me kõik otsime ja mille leiavad nii vähesed – rõõmu, rahu ja täiusliku kindlustunde, mis ei sõltu mitte ühestki välisest olukorrast.
See on raamat Jumala kutsest ja sellest, kuidas kätte leida oma elu ülesanne, milleks Ta meid igaühte on loonud. Kui meie seda ülesannet ei täida, jääbki see täitmata. Keegi teine seda meie eest ära teha ei saa. Vastutus on suur. Kuid Ta aitab meid selles! Lydia elu on suurepärane näide, kuidas see kõik võib sündida.

Astusin käsikaudu vastasseinas oleva voodi juurde ja asetasin oma kandami sellele. … Kareda musta õlasalli sees lamas pisike tüdruk, plekiline puuvillane särk tillukest keha osaliselt katmas. Tema näonahk oli põsenukkide kohal pingul nagu habras kollane papüürus, ja oli katsudes tuline. Higist niisked mustad juuksed olid kleepunud meelekohtadele. Sügavatest silmakoobastest vaatasid hetkeks üles minu poole kaks musta silma – ja sulgusid taas.
Pöörasin salliserva ja tõmbasin välja lutipudeli, milles oli veidi leiget piima. Salli vahelt kukkus välja kokkukortsutatud paberitükk ja lendles põrandale. Korjasin paberitüki põrandalt ja silusin sirgemaks. Sellel oli kolm hoolikalt trükitähtedes kirjutatud rida: TIKVA COHEN – SÜNDINUD JERUUSALEMMAS – 4. DETSEMBRIL 1927.“