Ime voodoo mäel

Tam, tam, tam, tam. Ma kuulatasin. Tam, tam, tam, tam.
Voodoo-trummid. Nende kõmin kaikus mul kõrvus ja mu süda hakkas taguma trummilöökidega samas rütmis. Võitlesin end moskiitovõrgu alt välja ja lukustasin magamistoa ukse. Haarasin oma Piibli ja väikese taskulambi ning hakkasin oma voodi üle kaitset palvetama. Palvetasin kõige pärast, rahustades samas oma pekslevat südant. Selline oli minu esimese päeva lõpp Haitil Gressier’ linna elanikuna.

Ime voodoo mäel on lugu ühest 24-aastasest naisest, kes jättis oma mugava elu ja töö, müüs kõik ja kolis Haitile – ihuüksi ja ilma ühegi tegevuskavata, juhtlõngaks ainult üks kummaline, korduv unenägu ja sisemine kutse. Kui tal nutmisest küllalt oli saanud, hakkas ta ümbruskonnas ringi vaatama. Üsna kohe märkas ta lapsi, isegi väga väikeseid, kes vedasid raskeid veenõusid, ise räbalais ja nälginud, pilgud tühjad … „Miks nad koolis ei ole?” imestas ta.

Järgnevad sündmused viisid Megani kohutava avastuseni – restaveki lasteni. Nende haiti lapsorjade südantmurdev saatus nõudis sekkumist. See oligi ime algus.

Raamatust saad lugeda, kuidas kolme aastaga oli kogu voodoo rituaalidele pühendatud mägi tundmatuseni muutunud, ja seda vaatamata õõvastavatele kokkupõrgetele seal seni valitsenud vaimse reaalsusega.