Tüdruk, kes lõpetas valetamise

Lamasin seal ja mõtlesin õhtu peale. Meil oli tulemas seanss. Kümme inimest oli tulemas, et me aitaksime neil surnud lähedastega rääkida. Minu ja mu mentori meelest oli see tähtis töö, aidata inimestel võtta ühendust oma surnud kallitega, kellest nad puudust tundsid või kellel oli võib-olla olulist teavet edastada. Äkitselt tundsin, kuidas keegi istus mu voodiservale, ja ma pöörasin end ümber. Seal istus tõesti keegi, ehkki ma ei olnud kuulnud, et keegi oleks tuppa tulnud. Ma olin harjunud nägema vaimolendeid ja muud taolist, vastasel juhul oleksin ma võib-olla hirmu tundnud. Seal oli aga hoopis keegi muu kui need, kellega ma harjunud olin. …  Ma ei näinud, kes see oli. See inimene, kes seal istus, sirutas oma käe välja ja pani selle mu põsele. Käsi oli soe ja pehme ja ma kuulsin häält, mis ütles: „Ma tean sinust kõik ja ma armastan sind nii väga.”

Désirée Kjellin on abielus ja elab koos abikaasa ja kolme lapsega ühes väikeses Rootsi külas Halmstadi linna lähedal. „Tüdruk, kes lõpetas valetamise” on tema esimene raamat, brutaalselt aus autobiograafiline jutustus intsestist ja lähisuhtevägivallast, okultsete praktikate vaimsest varjupoolest, tõe ja sisemise tervenemise otsingutest ning paljust muust. Désirée teekond pimedusest valgusesse on vapustav ja silmiavav. See on lugu sellest, mida me ei tea. Mida me ei näe. Mida ehk ei tahagi näha… Ometi on see siiski meie ümber olemas: igas linnas, igas ühiskonnas. Võibolla isegi samas majas või kõrvaltänavas. Kuid olgu trauma kui tahes sügav ja selle tagajärjed kui tahes laastavad, valgus on siiski tugevam kui pimedus ja armastus tugevam kui surm. Ime on võimalik.